Õpimärgid

Vastus õpimärkide valikteemale.

Selle postituse aluseks olev artikkel on Randall, D. L., & West, R. E. (2022). Who cares about open badges? An examination of principals’ perceptions of the usefulness of teacher open badges in the United States. Open Learning: The Journal of Open, Distance and e-Learning, 37(1), 65–83. https://doi.org/10.1080/02680513.2020.1752166

Õpimärgid (ingl k Open Badges) on digitaalsed märgid, mis sisaldavad kujutisega kaasas olevaid metaandmeid ning neid võib igaüks väljastada ja vastu võtta. Metaandmete eesmärk on siin esiteks võltsimise ennetamine ning teiseks sisaldavad need informatsiooni väljastaja kohta ja teavet, mis tingimused tuli täita õpimärgi väljastamiseks ja kuidas neid mõõdeti. Õpimärgi saaja paigutab selle seljakotti ning seal saab ta edasi otsustada, kellele ta oma õpimärke edasi jagab. Kui algselt kasutati õpimärke arvutimängudes ja sotsiaalmeedias, siis edasi võeti need kasutusele ka hariduses, et muuta see mängulisemaks. Lisaks aitavad õpimärgid edastada ka tulevastele tööandjatele infot selle kohta, millised on kandidaadi oskused, huvid ja varasemad kogemused. Antud artikkel seabki eesmärgiks uurida, kuidas suhtuvad õpimärkidesse tööandjad (ja täpsemalt värbajad).

Autori tehtud uurimuses vaadeldi kuut erinevat õpimärgi tüüpi: osalus/tegevus, liikmeks olemine, võime midagi teha, saavutus, roll ja pehmed oskused. Uurimuse planeerimisel piirduti nelja tüüpi asutustega, kes õpimärke väljastavad:

• Programmeerimislaagrid (näiteks General Assembly, Code to Work)
• MOOC-id ehk paljude osalejatega avatud veebikursused (näiteks Coursera, edX)
• Ülikoolid
• Õpetajakoolitus (näiteks Teach for America)

Õpimärkide saajat võib nimetada ka selle tarbijaks. Artikli autorite arvates peavad osad tarbijad õpimärke liiga kergekaaluliseks (st liiga kergelt saadud), et need midagi tähendaksid. Lisaks on avaldatud arvamust, et õpimärgid on edukad siis, kui need tähendavad midagi ka neile, kes ei ole märkide väljastajad või tarbijad. Kuna võidakse arvata, et märke väljastatakse liiga kergekäeliselt, siis kasutatakse mõnikord sarnase idee kohta ka mõistet ’mikrotunnistus’.

Uurimuse koostajad seadsid kaks peamist uurimisküsimust:

1. Kuidas suhtuvad USA värbajad/direktorid õpetajate väljastatud õpimärkidesse/mikrotunnistustesse?
2. Kuidas oleks võimalik värbajate/direktorite silmis õpimärkide väärtust tõsta?

Uurimuse jaoks koostati küsimustikust kaks versiooni, millest ühes kasutati õpimärgi ja teises mikrotunnistuse mõistet, et selgitada suhtumist mõlemasse mõistesse. Lisaks küsimustele sisaldas küsimustik ka kaheminutilist videot õpimärkide kohta ning pärast video vaatamist tuli vastata küsimustele selle kohta, kuidas vastaja suhtub õpimärkidesse. Välja saadeti 577 küsimustikku, millest vastati kokku 70-le.

Järgnevalt proovin lühidalt kokku võtta uurimuse tulemused.

• Mikrotunnistusi/õpimärke väga ei tuntud, sest skaalal 1 (pole kuulnudki) kuni 4 (olen väga hästi tuttav) saadi tulemuseks 1,8-1,9.
• Õpimärkide tüüpidest hinnati kõige kõrgemalt saavutusi (3,5) ja võimeid (3,3) ning kõige madalamalt osalust (2,1) ja liikmeks olemist (1,8).
• Õpimärkide omadustest hinnati kõige olulisemaks tõenduslikku seost ja kõige vähemoluliseks õpimärgil olevat kujutist.
• Kõige rohkem väärtustati ülikoolide väljastatud õpimärke.
• Enamik vastajaid väitis, et õpimärkidest on kasu värbamisprotsessis ja nende abil saab sorteerida välja kandidaate intervjuudeks.
• 16 vastajat 70-st leidis, et õpimärkide läbivaatamisel on vaja töötada läbi liiga palju informatsiooni.
• Väljendati ka arvamust, et õpimärk ei asenda inimese endaga kohtumist.
• 39 vastajat 70-st leidis, et õpimärgid on sobiv tunnustamise viis erialase arengu või koolituse puhul.

Ja mõned soovitused õpimärkide kasutamise kohta:

• Õpimärke tuleks standardiseerida, et neid saaks paremini võrrelda.
• Tööandjaid tuleb koolitada õpimärkide teemal.
• Õpimärke võiks kohandada nii, et neist oleks abi tööle kandideerimisel.

Kokkuvõtteks leiti, et mikrotunnistuse ja õpimärgi mõiste vahel polnud märkimisväärset erinevust. Õpimärkidel on suur potentsiaal ja neile annab kaalu see, kui need tõendavad kvaliteeti.

Mina isiklikult leian, et õpimärkidel on mõtet siis, kui neid anda välja piisavalt mahuka pingutuse eest. Samuti on mõistlik siduda need konkreetsete õpiväljunditega ja kasutada kujundava hindamise juures. Kui õpiväljundist on mitu erinevat astet (nt kuld, hõbe, pronks vms), siis on võimalik luua mitmetasemeline hindamissüsteem.

Näide: võtsin aluseks gümnaasiumi neljanda bioloogiakursuse ja koostasin selle jaoks väikese õpimärkide süsteemi. Kokku on võimalik saada neli õpimärki, millest kolm on seotud kursuse alateemadega (evolutsioon, ökoloogia ja keskkonnakaitse) ning üks üldise aktiivsuse ja koostöö eest. Need õpimärgid on tehtud badge.design keskkonnas.