Personaalsed õpikeskkonnad

Artikkel:

Wilson, S., Liber, O., Johnson, M., Beauvoir, P., Sharples, P., & Milligan, C. (2007). Personal Learning Environments: Challenging the dominant design of educational systems. Journal of E-Learning and Knowledge Society, 3(2), 27–38

https://doi.org/10.20368/1971-8829/247

Vastus personaalsete ja avatud õpikeskkondade teemale.

Antud artikkel avaldati 2007. aastal ning selles käsitletakse tol hetkel domineerivaid virtuaalseid õpikeskkondi, esitatakse alternatiivne lahendus, analüüsitakse selle rakendamist ja võimalikke probleeme.

Domineeriva disaini all mõeldakse selles artiklis W. J. Abernathy ja J. M. Utterbackilt pärit mõistet, mille kohaselt mõni disain või tehniline lahendus saab nii domineerivaks, et alternatiive enam ei kaaluta, hoolimata sellest, et mõni alternatiiv võib olla tegelikult parem. Siinkohal võib näitena tuua QWERTY-asetusega klaviatuuri või VHS-i videostandardi (õnneks viimane nendest kahest on tänapäevaks selja taha jäänud, kuid klaviatuuride puhul on domineeriv tõesti QWERTY).

VLE

Haridustehnoloogias oli artikli kirjutamise ajal domineeriv VLE (ingl k Virtual Learning Environment) ehk virtuaalne õpikeskkond, mis oli artikli autorite arvates jõudnud 2006. aastaks Ühendkuningriigis peaaegu täieliku küllastumiseni. Artikli autorid võtavad elukestva õppe üheks oluliseks prismaks, läbi mille õpikeskkondi analüüsida. Aga nüüd VLE-st lähemalt. VLE omadused on järgnevad:

VLE puhul kehtib kindel mudel, kuidas integreerida tööriistu (foorumid ja küsimustikud) ning andmeid kursuse sisse. Kursus jagatakse mooduliteks ja isoleeritakse üksteisest.

VLE-d on asümmeetrilised, st õpetajatel ja õppijatel erinev suutlikkus midagi teha. Samamoodi õpetajatel ja õpilastel erinevad võimalused, mida neil lubatakse VLE-s teha. See saadab õppijatele vastuolulise sõnumi: neilt eeldatakse loovust, kuid samal ajal nende võimalusi end väljendada piiratakse.

VLE-d on homogeensed, st kõik õppijad kogevad sarnast konteksti, materjali, tööriistu jne.

VLE-d on võtnud kasutusele teatud avatud e-õppe standardid, kuid oma suletud iseloomu tõttu on jäänud kõrvale näiteks RSS ja kursuste sisu ei taheta avalikult jagada.

Tüüpilise VLE puhul on sisu suletud välismaailma jaoks ning isegi kursuse lõppedes pole see enam osalejatele kättesaadav. See ei soodusta elukestvat õpet.

VLE on tavaliselt selle organisatsiooni keskne, kes kursust korraldab, ning kursus on isoleeritud teistest kursustest. See ei soodusta organisatsioonideüleseid teadmiste vahetamisi ja elukestvat õpet.

PLE

Autorite pakutud lahendus (PLE ehk personaalne õpikeskkond) on igast aspektist vaadates vastupidine:

PLE puhul on fookus kasutaja ja teenuste vaheliste suhete koordineerimisel. PLE puhul saab kasutada erinevaid keskkondi kasutaja eesmärkide täitmiseks.

PLE puhul on suhted sümmeetrilised, st kasutaja saab nii tarbida kui toota ressursse.

PLE-s on igal õppijal individuaalne kontekst, st kõigi kogemus ei ole homogeenne nagu suletud süsteemi puhul.

PLE puhul on kõige tähtsam ühenduvus teiste teenustega, samuti ei pea piirduma üldsegi ainult haridussektoriga.

PLE-s on tähelepanu ressursside jagamisel, mitte kaitsmisel. Samuti soodustatakse allikate kokkusegamist ja uute nn playlist’ide loomist.

Kui VLE piirdub organisatsiooniga, siis PLE on kasutaja ja kogu maailma teadmiste tasandil.

PLE juurutamiseks on palju võimalusi, kuid peamised strateegiad on järgmised:

Teenuseid peaks olema võimalik ühendada pistikuühenduse meetodil, st lihtsa klõpsuga on teenus ühendatud. Siin toovad autorid näiteks Flock, Plex, NetVibes ja SuprGlu.

PLE-s peaks olema võimalus lisada silte (tag), koostada nimekirju ja luua nutikaid gruppe. Hea näide nende kasutamisest on iTunes, kus kõik need funktsioonid toimivad.

Järgnevalt ka veidi PLE juurutamise raskustest. Nimelt võib PLE puhul olla materjal väga mitmekesine. Seega peab PLE loomisel olema võimalus määrata kõigi üksuste puhul madalaim ühine nimetaja, mis on kõikidele allikatele ühine. Seega peab PLE-s olema võimalus nimekirju filtreerida, hinnata ja kommeteerida.

Samuti tuleb leppida olukorraga, et PLE piir võib muutuda pehmeks või hägusaks. Nimelt on eri osalejatel erinev pühendumise määr ja ka ressursside puhul esineb sujuv üleminek olulise materjali ja mitteolulise vahel.

Omaette väljakutse on gruppide ja meeskondade tegevuse haldamine tõhusal viisil.

Lisaks peab olema tähelepanelik PLE esemestamisel, sest tegu pole ühe tarkvarajupiga, vaid hoopis väga erinevate tööriistadega.

PLE-d peaksid ka eksisteerima VLE kõrval. Siin on autorite arvates kolm võimalust ehk VLE kaotab oma tähtsuse, mõlemad võivad eksisteerida kõrvuti või VLE võib hakata avanema PLE suhtes.

Refleksioon

Kuivõrd artikli avaldamisest on möödas üle 16 aasta, võib nentida vähemalt Eesti näitel, et VLE-d pole veel mitte kuhugi kadunud. Nendel on olemas oma kindel nišš, sest mõnel juhul on erakordselt vajalik, et kõik kursusel osalejad saaksid osa täpselt samast kontekstist. Näiteks liiklusreeglite õppimisel ei ole vaja arvamuste paljusust ja erinevaid tõlgendusvõimalusi, vaid kõik peavad liiklema täpselt samade reeglite järgi, et vältida õnnetusi. Tuumajaama ohutusreeglid või lennukite hooldus on sellised näited, kus kõik töötajad peavad tegutsema kindlate protseduuride kohaselt. Kui töötaja A hakkab midagi sooritama, siis töötaja B peab teadma, kuidas A seda tegevust sooritab. Enamik muid õpisüsteeme siiski vajavad erinevat konteksti ja loovat lähenemist, sest niimoodi on võimalik lisaks oma õpiteele huvi korral õppida juurde teiste kogemustest. Seega võib siinkirjutaja järeldada, et mõlemat tüüpi õpikeskkonnal on olemas oma kindel nišš, kus toimida.

Praktiline ülesanne:

Praktilise ülesandena proovin visandada oma gümnaasiumi bioloogiakursusele üheks teemaks „Võõrliigid Eestis“ (minikursus). Selle süsteemi komponendid on esiteks õpik, kust õpilased saavad lugeda loodusliku mitmekesisuse olulisuse kohta ja inimese rollist võõrliikide introdutseerimisel. Teiseks on olemas Keskkonnaameti kodulehe alamleht, kust leiab infot kohalike võõrliikide kohta. Kolmandaks Keskkonnaamet loonud kaardirakenduse, kust kõik saavad infot lusitaania teeteo leiukohtadest ning lisada ise uusi kaardile. Neljandaks on Maa-ameti Geoportaalis karuputke leviku rakendus. Viiendana on õpilastele ka e-elurikkuse portaal, kust võib ka leida infot liikide leviku kohta. Kursuse tulemusena õpilased keskenduvad ühele liigile ja ühele piirkonnale ning teevad selle kohta kokkuvõtte, mis on blogipostituse kujul. Lisaks, kui õpilased leiavad uusi võõrliikide leiukohti, siis nad saavad teha nendest pildi ja kanda leitud liigi vajalikule kaardile ja/või teavitada Keskkonnaametit, kui tegu on uue leiukohaga. Õpilasid saavad blogipostitusi kommenteerida, et jagada omavahel infot, pilte ja kogemusi.