Ülevaade haridustehnoloogia ajaloost

Vastus esimesele ülesandele

Allikas:

Benjamin, L. T. (1988). A History of Teaching Machines. American Psychologist, 43(9), 703–712.

Antud postituse eesmärk on anda ülevaade haridustehnoloogia ajaloost alates 1866. aastast kuni 1960. aastateni ning analüüsida teemat L. T. Benjamini artikli „A History of Teaching Machines“ põhjal.

Antud artikkel kirjeldab erinevaid õpetamisel kasutatud masinaid ehk õpimasinaid alates 1866. aastast. Õpetamisel kasutatavat masinat on võimalik mõista mitut moodi, kuid antud juhul defineeritakse sellist masinat kui automaatset või isereguleeruvat masinat, mis a) esitab uut informatsiooni, b) pakub kasutajale võimaluse sellele informatsioonile reageerida (vastata) ning c) annab kasutajale tagasisidet tema vastuste kohta.

Esimesena kirjeldatakse õpimasinat, mille patenteeris 1866. aastal Halcyon Skinner. Sellel õpimasinal oli käsitsi liigutatav paberirull, mis näitas pilte. Pärast pildi nägemist oli kasutajal võimalus sisestada kuni kaheksa sümbolit antud pildi kohta. Kui lähtuda eelmise lõigu definitsioonist, siis H. Skinneri õpimasin ei andnud tagasisidet ja justkui polekski õpimasin.

Halcyon Skinneri õpimasin (allikas).

1936. aastaks oli patenteeritud peaaegu 700 õpimasinat, millest enamik ei vastanud meie definitsiooni kõigile kolmele tingimusele. Samuti leiutati õpivahendeid, mis vastasid kõigile kolmele tingimusele, kuid polnud automaatsed ega isereguleeruvad. Näiteks 1911. aastal patenteeris Herbert Austin Aikins õpiseadme, mis koosnes puidust karbist, mille sisse pandi otsast sakilisi puitklotse. Kui õppija on valinud lahenduseks õiged klotsid, siis need sobivad puidust karpi. Väidetavalt on võimalik sellise vahendiga õppida aritmeetikat, lugemist, kirjutamist, võõrkeeli, ajalugu, geograafiat jne.

Herbert Austin Aikinsi puidust õppevahend (allikas).

Siiski oli juba 1928. aastal olemas õpimasina patent, mis vastas kõigile kolmele tingimusele. Tegemist oli intelligentsustestide masinaga, mille leiutas Sidney Pressey. Antud masinal oli suur trummel, mille peal liikus paber ja millelt näidati trükitud või kirjalikku materjali. Kuvatava info kohta oli neli vastusevarianti, mida oli võimalik valida vastava nupuga. Õpimasinal oli kaks režiimi: testimine ja õppimine. Testimisrežiimi puhul masin salvestas vastused ning masina küljes töötas ka õigete vastuste loendur. Õppimisrežiimi puhul ei olnud võimalik minna edasi järgmise küsimuse juurde enne, kui kasutaja on vajutanud õige vastuse nuppu. Õpimasinal oli ka lisaseade, mis piisava arvu õigete vastuste korral pakkus kasutajale preemiaks kommi.

Sidney Pressey intelligentsustestide masin (allikas).

Lisaks leiutas Pressey masina, mis küsis samamoodi küsimusi, kuid pärast ühe küsimuse kaks korda õigest vastamist jättis selle küsimuse valimist välja. 1933. aastal avaldatud raamatus avaldas Pressey seisukohta, et hariduses seisab ees nn tööstuslik pööre. Ometi ei saatnud Pressey leiutatud masinaid eriti suur kaubanduslik edu ja ta loobus nende tootmisest. On arvatud, et üks olulisemaid tegureid läbikukkumisel oli ülemaailmne majanduskriis, kui õpetajaid oli palju üle ning tööjõuvajadust vähendav masin ei olnud atraktiivne valik.

Õpimasinad said uue võimaluse 1950. aastatel, kui oli olemas juba esimene hariduslik televisioonikanal (1953), valitses süvenev õpetajate põud ning Nõukogude liit oli saatnud kosmosesse Sputniku ja seega USA haridussüsteem soovis märkimisväärselt oma taset tõsta.

Sellest perioodist väärivad esiletõstmist B. F. Skinneri (NB! Mitte ajada sassi H. Skinneriga) õpimasinad, millest esimene leiutati juba 1953. aastal ja mis oli mõeldud aritmeetika õppimiseks. Masin andis ülesande, õppija sisestas hoobade abil vastuse ning masin andis lambikesega märku, kui vastus oli õige.

B. F. Skinneri õpimasin (allikas)

Erinevalt varem kirjeldatud Pressey masinatest, mis tegelikult ei õpetanud uusi teadmisi, vaid kontrollisid juba õpitut, soovis Skinner luua masinaid, mis väikeste sammude kaupa õpetasid uut materjali. Skinner uskus, et õpilase edu tagab väikeste etappide kaupa õppimine, sest nii on edukus maksimaalne ja vead minimaalsed. Selleks tuli luua materjali, mis oli organiseeritud koherentselt (Skinner nimetas seda programmeeritud õppimiseks). Lisaks oli Skinner vastu valikvastustele, sest sellisel juhul pidi õppija lihtsalt valima vastuse ja ta ei pidanud selleni jõudmiseks ise vaeva nägema (Skinneri osadel masinatel tuli kirjutada vastus masinas olevale paberile ning masin pakkus hiljem võimaluse õppija vastust ja õiget vastust võrrelda).
Kuigi Skinner üritas oma masinaid ise turustada, et saatnud teda suur edu. Ometi oli 1960. aastad õpimasinate võidukäigu ajastu. Erakordselt edukaks osutus Grolier Inc. masin Min-Max.

Min-Max õpimasin (allikas)

Kogu avalikkus siiski ei võtnud õpimasinaid avasüli vastu ning kohati teenisid masinad nii positiivset kui negatiivset tagasisidet. Üsna tihti avaldati ajakirjanduses artikleid, kus väideti, et inimeste õpetamine erineb tuvide treenimisest. Kardeti ka Aldous Huxley ja George Orwelli kirjeldatud dehumaniseeritud tulevikku. Skinnerile esitati ka väga asjalikku kriitikat, näiteks et tema masinad sobivad ainult teatud laadi õppimise jaoks, näiteks matemaatika ja võõrkeele sõnad. Omamoodi tagasilöök õpetajatele oli see, et kuna masinad aitavad teha tööd tõhusamalt, otsustasid osad koolide pidajad suurendada õpilaste arvu õpetaja kohta. 1960. aastate lõpuks hakkas õpimasinate vaimustus raugema ning nende kasutus langes minimaalseks. Uued tuuled hakkasid puhuma alles 1970. ja 80. aastatel arvutite tulekuga.

Nagu nendib ka artikli autor, siis masinad ei suutnud asendada elavat õpetajat ning olid heal juhul abivahendiks. Osad uuringud näitasid aga, et selliste masinate kasutamine ei andnud eeliseid masinateta õppimisega võrdluses.

Kui mõelda esimeste õpimasinate peale tänapäevases kontekstis, siis taolised mehhanismid on integreeritud paljudesse tänapäeva õpikeskkondadesse. Õppijale antakse mõni ülesanne, õppija sisestab vastuse ning arvuti hindab, kas vastus oli õige. Näitena võib tuua Opiqu keskkonna, kus osade õppijale antud ülesannete puhul on võimalik kasutada automaatkontrolli funktsiooni. Võrdluses tänapäevaga tuleb hästi välja ka see, et õppimine on midagi enamat kui ülesannete automaatkontroll. Pigem on tegu abivahendiga, mis aitab õpetaja elu lihtsamaks teha.

Siinkirjutaja mälusopis on meeles, et kunagi olevat Eestis kasutatud liiklustestide harjutamiseks (või ka eksamite sooritamiseks?) mingisuguseid masinaid, kus kuvati ülesanne ja õppijal tuli vastata. Kirjelduse järgi sobiks ka taolised masinad antud teema juurde. Kas keegi teab midagi või oskab viidata infole?